Minek

Ei, see ei ole järjekordne reisiblogi. Okei – võibolla on ka. Aga ma tean ennast. Ma ei viitsiks elu sees kirjutada, mis hotellides ma ööbin või millal teatud monument püstitati.

Kogu see lugu saab alguse Frankfurdi lennujaamas, kus ma praegu viibin ja neid samu sõnu ritta sean. Juba mõne tunni pärast oleme Gran Canarial (Canarias?- not sure). Põhjus, miks just sinna on lihtne – palmid ja isolatsioonipuudus. Miks üldse sellisel ajal resisima minna – see on juba tiba keerulisem.

Ma olin nii väsinud väsinud olemisest. Kuigi see kõlab nagu üleskutse igale eestlasele, kes D-vitamiini puuduse all kannatab, siis nii ma seda ei mõtle. Ükskord tekkis hetk, kus ma ennast enam aidata ei osanud ja kui viimases hädas kristallid või Tarot kaardid (not kidding) ei aidanud, tuli leida muu viis. Sealjuures on irooniline, et ei aidanud ka 3 aastat psühholoogia õpinguid. Kuigi nagu öeldakse teistele on ikka lihtsam nõu anda. Või oli see - need kes ise ei oska need aitavad teisi? Ma pole kindel. (Psühholoogia on päris teadus ja psühholoogid väärt töötajad ning kuigi ma tahaks vältida igasuguste hoiatuste tegemist, siis siinkohal tasub kirjanduslikku väärtuse rikkumine ennast ära)

Kuigi hetkel mõtiskledes meenutan endale pigem M.Scotti (endine Micheal Scotti paberifirma juht), kui ta oma probleemide eest proovis meeleheitlikult rongile hüpata. Ja veidi tobe tundub enda probleeme isegi probleemideks nimetada. Enda ebamugavuste? Enda „ütle kõigele jah ja upu kohustustesse“ kohtustuste? Selle defineerimisel peab ilmselgelt sekkuma juba mõni asjalikum filoloog.

Igatahes – hotellidest ei kirjuta, hoiatusi ei tee ja pean ainult pooleldi reisiblogi.