Kuidas minust sai produtsent

Oma peas ma olen alati olnud romatik. Ei see ei tähenda, et ma jalutaks meelsamini rannal ja vaataks päikeseloojangut kui kinos filmi. Või ma teen suuri žeste ei näidata, kuidas ma kedagi armastan. (varasematele lugejatele – ei ma ei osta Kethmarile üüratutes kogustes oliiviõli ja küüslauku). Ma olen teismoodi romatik. Mulle meeldib romantiseerida oma elu, aga 70-aastase naise seisukohast.

Kui mul on elus mingid momendid, mis tunduvad eriti erilised, siis ma mõtlen nende peale kui vanaema. Sellele, kuidas mu lapselapsed küsivad, et milline ma noorena olin ja ma räägin neile ajast, kui ostsin ühe otsa lennupileti Gran Canariale. Kui mul on eriti rasked ajad, siis ma teen seda sama. Räägin oma lastele ajast, kui kõik oli tollel hetkel valesti, kuid kõik südamemurdmised tuli läbi teha, et ma jõuaks endani. Ma justkui vaataks oma elu nagu filmi, aga seda tagasivaates. Paned filmi käima, kerid lõppu ja hakkad sealt pihta. Justkui kõik oleks lõpuks loogiline ja põhjendatud, aga pead alguse ära vaatama, et sinna jõuda.

Täna ma räägiks neile, kus ma olin 24-aastane ja ma polnud veel kindel, mida ma teha tahtsin. Ma olin oma elus kohas, kus ma pidin tegema valikuid. Mul polnud ühtegi suunda või mõtet, rääkimata aimdusest, kuhu või kuidas sinna jõuda. Siis ma lendasin kuuks ajaks Kanaaridele, kus ma elasin oma sõpradega, sõin head toitu, käisin ookeani lainetes ujumas. Kuulasin hispaanlasi tänaval laulmas, sõin lõpmatutes kogustes jäätist ja kirjutasin. Ma kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin kuni ma jõudsin iseendani. Ma sain lõpuks aru, kes ma olen, mis on minu eesmärk ning sellest hetkest alates liigun ma sihikindlalt sinnapoole.

Mu peas käib üks lõputu rodu stseene ja pilte, helisid ja värve ning ma kujutan ette, kuidas see vananaine on õnnelik. Ta on läbi teinud kõik seiklused, mis maamunal on. Ta on elanud ilma hirmuta ja täiel rinnal ning ta mõtles lõpuks kõik välja.

Ma pole päris kindel, kas selle stseeni ma pean kuidagi ümberkirjutama või ta on päris valmis produtseerimiseks. Mulle hetkel tundub, et üheltpoolt ma peaksin rohkem filmindusega seotud sõnu guugeldama ja teisalt, et vähemalt ei saa halba järge teha. Sellest tuleb üks korralik osa, korraliku stsenaariumiga, aga tegemisega läheb veel aega.