Selles tuli kriis peale ja kõik sai korda, muretsema ei pea, aga lugeda ikka võib (@ema ja isa)

Kujuta ette sellist pilti. Sa kõnnid tänaval ringi ja leiad ühe pudi-padi poe. Sa jalutad poodi sisse ja näed seal igasuguseid põnevaid asju. Asju, millest sul polnud kunagi aimugi ja mida sul korraga oleks hädasti vaja. Sa valid välja paar sellist vidinat ja lähed kärmelt koju, et neid õhinal lahti pakkida.

Kogu seni elatud elu jooksul on mind kummitanud sama probleem. Ülikoolis valitud eriala tundus põnev seni kuni see oli uus. Nii pea kui ma pidin ennast antud ametis ette kujutama oli see juba vana ja paraja tolmukihiga. Olgugi et ma olen alati andnud oma parima, et asjadega lõpuni minna ei saa ma seda lolli omadust kuidagi lahti kangutada. Võib olla parim lahendus vooluga kaasa minna.

Siinkohal pole mõtet ridade vahelt lugeda. Gran Canaria on olnud juba pea nädala aega uus ja endiselt särav. Hetkel ma ei näe ühtegi tolmukübetki kilomeetri raadiuses. Lihtsalt see asi on mul terve eilse päeva mõttes olnud. Janu millegi uue järele.

Ma olen proovinud nii meeleheitlikult leida enda jaoks mingit lahendust. Mingit võtit, mis järsku kõik korda teeb. Mis ei tekitaks sellist tunnet, et ma jään millegist ilma või ma ei ela päriselt. (See tunne võib tekkida ka siis kui oled palmi all, hoiatuseks kõikidele, kes üritavad samamoodi rongile hüpata.)

Ma ei tea kuhu see jutt kõik jõudma peaks või kas see üldse kuhugi jõudma peaks. Kui sa seda loed ja tunned samamoodi, siis ma tahtsin sulle teada anda, et sa ei ole üksi. Ma jään alati ennast tundma nagu lõpmatute valikute poes, kus minu suurim hirm on teha vale ost. Ma tunnen arvatavasti igavesti, et maailmas on lõpmatult elusid, mida ma tahaks elada, kuid see pole võimalik. Ja kuigi ma soovin nii meeleheitlikult, et sellel lool oleks suurepärane lõpp, siis seda ma ei saa lubada. Siiski tõotasin endale, et ma naudin kogu protsessi. Ma naudin teadmatust ja segadust sama palju, kui ma naudin hetki millal ma end korraks ära unustan. Ma naudin iga kurba tunnet ja lahenduse otsimise asemel proovin koos temaga kannatlikult istuda. Hirmu asemel olla uudishimulik.

Kui Hispaania on mulle midagi selle lühikese aja jooksul õpetanud, siis see on et mitte jääda üksi. Olukorras kus su naaber maja on ükskõik kuhupoole vaadates vaid mõne meetri kaugusel, tean nende tegemistest rohkem kui mõne lähedase sugulase omast. Või kui kuuled naabrimeest iga hommik laulmas. Igaljuhul ma pole üksi ja kui ma tunnen, et ma kohe üldse ei osa, ka siis ma pole üksi.

Tänud teile toreda tagasiside eest ka!