Duolingo

Ma kahetsen, et mul polnud püsivust. Ma kahetsen, et mul polnud kunagi püsivust, et õppida ühtegi pilli. Niimoodi ma mõtlesin Agaete restoranis ja vaatasin ookeani. Oleme seltskonnaga tänaseks selle restorani ristinud F-Hooneks, mis kindlasti pole selle nimi, kuid sarnaneb eelnimetatutele kõrgete lagede poolest. Minust läks mööda üks väga ilusate pruunide juustega naine, kes kandis enda käes pillikohvrit. Ma pole siiani kindel, kas seal sees oli saksofon või viiul. Veel piinlikum on, et ma ei saanud isegi hääle järgi aru.

Meie kõrval lauas istus seltskond, kes tähistas sünnipäeva. Mitte kollektiivset sünnipäeva.. Ühel neiul seltskonnas oli sünnipäev. Kui ilusate juustega neiu kõndis oma seltskonna poole pillikohver käes, siis haaras mind kohutav kahetsus.

Kui ma vaid oskaks mängida ükskõik mis instrumenti. Mu elu oleks pidevalt ümbristetud ilusast muusikast. Ma teaks teisi muusikuid ning me jooks palju punast veini ja ainult räägiks. Me räägiks nootidest ja heliloojatest ning dirigentidest. Me teaks nii palju oma maailmast ja meil oleks justkui oma salakeel, mida teised peale 70-aastaste vanaemade ei mõista. Kolmandas klassis ütlesin oma õpetajale, et neljandas klassis ma enam kindlasti plokkflööti ei mängi. Sealhulgas kõikidele nendele võimalustele ja stsenaariumitele.

Nii ma istusin ja olin kurb kuni selle hetkeni kui ilusate juustega neiu hakkas oma määramatut pilli üsna halvasti mängima. Lisaks hakkas hispaalanna üsna kõvasti kui mitte ilusti kaasa laulma. Kui seltskond üritas meelde tuletada, kuidas küll palju õnne inglisekeeles käis, siis keegi seltskonnast hõikas Dualingo ning nii nende kui meie seltskond hakkas naerma.

Sellel lool pole moraali, ma lihtsalt tahtsin jagada.