Miley Cyrus "The Climb"

Kui ma olin 14, siis mu lauljakarjäär lõppes. Getter ütles, et mul ninahääl ja kõik mu senised unistused jäid venna magamistuppa. Mu väike süda oli löödud. Kõik kujutlemad, mis mul suurtest lavadest olid haihtusid. Kuigi taganjärele oleks lihtne olla irooniline, siis ma väiksele minale seda ei tee. Lauluks, millega mu unistus purunes oli Miley Cyrus „The Climb“.

Ma ei ole kunagi päriselt ühegi mäe otsa matkanud. Kui ma seda kirjutan, siis tunnen isegi veidi piinlikust. Minu peas on iga millenial kui mitte Hollywoodi sildi juurde, siis mõne teise auväärse tipu ületanud. Siiralt loodan, et saame Munamäe mägede hulgast välja lugeda.

Eile tuli randa jõudmiseks kõndida üle mäe ja koju saamiseks jälle teistpidi tagasi. Kui Miley laulis, et asi pole selles, kui kiiresti sa sinna jõuad, vaid tähtis on retk, siis oli tal tuline õigus. Poole peal tulid vastu pruunid ja rõõmsad hispaanlased, kes lisasid „It's sucks, but it's worth it“.

Üles mäge hingeldades nägin man-buniga, ühtlaselt pruuni, jointi suitsetavat hispaanlast, kes „Hola“ asemel pakkus päikesekreemi. Kui see ei ole metafoor elule, siis mida ma siin üldse kirjutan.

Kuigi oleme kogu kambaga täna ilusate jalalihaste võrra rikkamad, siis meie nahka kaunistavad jalga päevitunud lühkarid ja spordirinnahoidjad. „It's sucks, but it's worth it“.

Mu rännakule ei järgnenud ühtegi auhinda ega karjääri, vaid ebaühtlane päevitus. Ma ei saaks kunagi ühelgi tööintervjuul mainida, kuidas ma aastaid peale laulmist päriselt ühe mäe ületasin ja mida see minu jaoks tähendas. Aga midagi minus oli enne ja pärast ronimist teistmoodi. Auhinna andsin endale ise – klaas külma sangriat.

Mida ma kõike selle jutuga tegelikult öelda tahan on, et vahepeal tuleb raskeid asju teha iseenda jaoks. Kui ma tagasi vaatan, saan öelda, ma ju tegin seda ja kui ma juba sellega hakkama sain, siis on kõik võimalik. Isegi ninahäälega lauljakarjäär.

UPDATE: Ma laulsin Kethmarile ka ja ta ütles, et mul on ilus lauluhääl. Vist ledisin omale uue mäe kuhu ronida.