Kelleks sa saada tahad, kui sa suureks kasvad?

Peale pikki rännakuid ja lugematuid magamata öid jõudsin otsusele. Ma tean lõpuks kelleks saada tahan.

Kui ma suureks kasvan, tahan saada Itaalia pensionäriks, kes elab Gran Canarial. Kui ma teda nägin – üleni kollases, traksipükstega ning väikese koerakutsikaga, siis oli see kui välk selgest taevast. See – just see on see, mida ma tahan.

Ma tean, mida te mõtlete. Anna Leena, kas sa siis ei mõista, et kõik oma mune ei tasu panna ühte korvi. Teil on tuline õigus. Kui minust ei saa Itaalia pensionäri, siis saab minust Itaalia restorani kelner Hispaania saarel, mis hakkab G-tähega. Ta ei ole tavaline teenindaja. Ta on teenindaja, kes pargib oma ratta restorani ette ja ratta korvis on koeramaiustused, juhuks kui peaks tulema üleni kollases itaalia pensionär oma koerakutsikaga. Või ükskõik, mis teine koer – ma (ta) ei diskrimineeri.

Kethmar küsis minult eile, mis mind õnnelikuks tegi. Liiv ja hästi palju liiva. Liiv, mis moodustab kõrbe. Ja kui sa pikalt seal kõrbes jalutad, siis sa jõuad veekoguni. See teeb mind üle mõistuse õnnelikuks ja kuni eelmise nädalani ma seda ei teadnud.

Kui peaksin oma jutust otsima moraali, mida mina, kui kogenud eneseabi õpikute lugejana kindlasti teen, siis oleks see selline – õnn on lihtsates asjades. Nagu näiteks Itaalia pensionärid või suur kogus liiva. Ühe parima eneseabi raamatu „Väike Prints“ tegelane on selle hästi sõnadess pannud. „Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."