¡Vale!

Peale 3 liitrit sangriat, lugematuid pudeleid veini ja ühte klaasi grappat, olen maandunud.

¡Vale! on hispaanlaste kõige enim kasutatud sõna. Jah, mu uurimus põhineb ühel õhtul Gran Canarial, aga...

Ega mul mingit head vabandust ei ole, lihtsalt ülemäärane enesekindlus minu vaatluse võimetesse.

Igaljuhul – ¡Vale!. Sa ei tea, kuidas öelda jah – ¡Vale!. Ei tule meelde kuidas öelda ei – ¡Vale! Et, sest, aga, kuid, vaid – ¡Vale! Sõna mis justkui tähendaks kõike, aga samal ajal mitte midagi. Mulle meeldib mõelda, et see on rohem nagu elustiil või filosoofia. Probleem? – ¡Vale! Probleemi pole? – ikka ¡Vale!

Kõik läheb mööda ja see mis oli polnud isegi nii oluline, et leida mõni teine sõna selle kirjeldamiseks. Iga live, laugh, love tuleks asendada vale, vale, valega. Millal veel mõõdukas pohuuisim pole kasuks tulnud?

Kas sa tead mõnda vanapaari, kes on hullupööra armunud? Käisime veini kõrvale paellat söömas. (See on ainuke kord, kui ma kahetsen, et söögist pilti ei teinud ja otse Kumule ei saatnud, sest see taldrik oli kunstiteos.) Minu vastas istus üks selline vanapaar. Nad olid saklased ja mõlemad kuldpruunid. Naine oli üleni punases (punased prillid kaasaarvatud) ja ta juuksepahmakas oli klambriga ülespandud (nagu filmides). Mees oli üleni valges. Mitte Linnar Priimägi valges, vaid just parasjagu. Juuksepahmaka asemel oli viisakas lühike potisoeng.

Ja nii nad seal istusid punases ja valges ning jõid segamini veini ja viskit. Vaatasid kõrval lauas väikest last ja tegid talle nägusid. Ja nad naersid – nad rääkisid üksteisele sama lugusid ja nalju, mis nad on olid rääkinud juba 40 aastat. Ja see oli ilus. Nad rääkisid sellest, mis on kunagi olnud ja naersid tobedate ebaõnnestumiste üle, sest nad teadsid- ¡Vale! Kõik läheb edasi, aga kunagi sa oled 40 aastat vanem, vaatad tagasi ja loodetavasti saad enda üle naerda. Nii et valegem edasi.

See on parim õppetund, mis ma ühelt sõnalt ja tundmatult vanapaarilt olen saanud.